15 aastat hiljem - Soomaa saamise lugu

Soomaa rahvuspark sai 15 aastaseks. Küsisin mõned lihtsad küsimused neljalt inimeselt, kelle rolli rahvuspargi saamise loo juures on raske ülehinnata. Rein Kuresoo juhtis Eestimaa Looduse Fondi, kes Eesti valitsusele vastava ettepaneku tegi, Eerik Leibak oli Reinu mõttekaaslane Fondis, kes Soomaaga seoses tegi ära enamuse praktilisest- välitöödest dokumentatsiooni ja seadusteni. Soomaa rahvuspargi esimese direktori postile asus tööle Tõnu Kütt ja Tõnu parema käena Kaja Allilender. Kaja ladus aluse sellele, mis Soomaast tänaseks saanud on, juhtis suurt projekti, kus ehitati külastuskeskus, matkarajad, tehti filmid ja trükised.

Rein Kuresoo, millal ise esimest korda Soomaal käisid? Ja millised on mälestused sellest ajast?
Ülikoolis bioloogiat õppides toimusid Tipu koolimajas praktikumid, sellest ajast sai tuttavamaks Öördi raba ja mõned jõed. Kuresoo servi pidi kolasin oma nime pärast - Kuresoode suguseltse on Eestis mitmeid, see nimi anti siinkandis kunagi mitmele erinevale perele. Ka esimese suurvee vaatasin üliõpilasena ära.

Kes tuli välja mõttega luua Soomaa rahvuspark?
WWF rahastas meie Eesti looduskaitseplaani nimelist projekti, mille eesmärk oli inventeerida Eestis kaitset vajavaid väärtuslikke alasid.
Ütlesin oma kaaslastele Fondis, et mis me ainult inventeerime, võtame mõned prioriteetsed alad ette ja teeme midagi konkreetset ära. Rahvusparkide ja suurte ning esinduslike kaitsealade loomise idee tuli üle öö, ütlesin Einar Tammurile ja Eerik Leibakule, et pakkuge kiiresti välja. Einar tuli juba järgmisel päeval kaardile tõmmatud Alam-Pedja piiridega, Eerik mõtles veidi kauem ja tuli välja kolme alaga - Soomaa, Puhatu-Poruni, Karula. Puhatu jäi keskkonnaministeeriumi vastuseisu tõttu mõneks ajaks kõrvale.

Millised olid need väärtused, millest lähtuti?
Soomaad väärtustasime kui suurt terviklikku loodusala ja kui ka rahvuskultuuriliselt huvitavat, omapärast piirkonda.

Kui kaua protsess aega võttis , ideest rahvuspargi asutamiseni?
Päris kiiresti tegutsesime, saime WWFi projekti 1992 alguses, umbes aasta tegeles Eerik kõigil kolmel alal välitöödega, kooskõlastas piire omavalitsustega, kohtus kohalikega jms.
Aega läks ka sel põhjusel, et polnud olemas vastavat seadust, mille järgi rahvusparke luua. Isegi olemasolevate kaitsealade suhtes valitses pessimism, et maade tagastamise käigus lagunevad need laiali ning pärandkooslused kasvavad umbe. Lahemaa jaoks tehti isegi eraldi seadus. Nii läks Eerik appi siis ka seadusi tegema, kaitse-eeskirjade eelnõusid ja muid vajalikke dokumente tuli tal pidevalt ajakohastada vastavalt muudatustele eelnõudes. Praeguse looduskaitseseaduse eellane, kaitsealuste loodusobjektide seadus, ootas omakorda asjaõigusseaduse taga. Valitsuses lükkas rahvusparkide ideed võimsalt Kaido Kama ja Andres Tarand aitas igati kaasa.

Kuidas hindad rahvuspargi toimimist 15 aasta jooksul?
Hästi. Hea et olemas. Lähemalt Soomaa tänaseid probleeme ei tea, ei satu sinna nii tihti ja piisavalt pikalt.

Mida ennustad järgmiseks 15 aastaks?
Vesi käib ikka üles alla. Ma ei arva et looduskaitse ära lõpeb, ma ei usu looduskaitse lõppu. Üks osa tänaseid probleeme on pigem selles, et rohelisus ja praktiline looduskaitse pole päris samad asjad. Tuleks eemale tõmmata looduskaitsest need tegelased, kes tahavad seal vaid iskiklikku profiiti lõigata.

Kaja Allilender, millal ise esimest korda Soomaal käisid? Ja millised on mälestused sellest ajast?
Kaheksakümnedate lõpus kirjutasin oma ülikooli lõputöö soode taimkattest ja kõige rohkem tegin välitöid Valgerabas. Ööbisin Oksa kõrtsi lähedal heinaküünis, kus sokud hommikuti haukusid.

Kes tuli välja mõttega luua Soomaa rahvuspark?
Ma pakuksin rahvuspargi idee autoriks akadeemik Hans Trassi, kes Tipu koolimajas aastakümneid bioloogiatudengite praktikume juhendas. Eestimaa Looduse Fond realiseeris selle idee.

Millised olid need väärtused, millest lähtuti?
Park loodi eelkõige olemasolevate kaitsealade baasil, seega väärtused, millest lähtuti olid rabad ja ka Halliste puisniit. Soomaa viies aastaaeg oli ka tol ajal muidugi teada, aga ülejutused ei olnud rahvuspargi loomise põhjuseks.

Kui kaua protsess aega võttis , ideest rahvuspargi asutamiseni?
Suhteliselt kiiresti. See oli kaitsealade tegemiseks kuldaeg, kus vastuseisu eriti polnud ühegi huvigrupi poolt. Asutamise ajal elasin Saksamaal, kutsuti tööle ilmselt just seepärast et olin teinud Soomaa rabadest oma diplomitöö.

Kuidas hindad rahvuspargi toimimist 15 aasta jooksul?
Arvan, et Soomaa on saanud kaitsealade kaardile. Hämmastav, et niivõrd oluliselt on inimeste teadvuses toimima hakanud viies aastaaeg. Natuke kahju on mul, et ehkki rahvuspark on 15 aastat tegutsenud, on pargi tegemised jäänud meedias tahaplaanile, pigem domineerivad mõned kohalikud ettevõtjad.

Mida ennustad järgmiseks 15 aastaks?
Reaalselt kardan, et kuna Soomaa inimesed jäävad vanaks kaob külatraditsioon täielikult. Püsielanikke enam praktiliselt ei ole, on vaid suvekodud.
Looduskaitse poole pealt arvan, et soomaal on jätkuvalt Eesti parimad luhaalad ja põlislooduse elustik.

Tõnu Kütt, millal ise esimest korda Soomaal käisid? Ja millised on mälestused sellest ajast?
Päris koolilapsena hakkasin käima koos vanematega jõhvikal nii Kuresoos kui Valgerabas. Mäletan, et Mulgi heinamaa kohal läksime Kuresoole, läbi mäda siirdesoo. Hiljem käisin tihedalt ka Hallistel kalal.

Kes tuli välja mõttega luua Soomaa rahvuspark?
Vat seda ma ei oskagi täpselt öelda, küsima pead Eerikult. Mina tulin tööle 1994, kadunud Veiko Kunbergi kutsel.

Millised olid need väärtused, millest lähtuti?
Puutumatus, põline loodus ja eelkõige need suured rabamassiivid. Ja muidugi ikka ka üleujutused ja muu eripära. Eks Soomaal oli selleks ajaks juba palju ka metsakuivendusega ära rikutud ja viiekümnendatel hulga metsa raiutud.

Kui kaua protsess aega võttis , ideest rahvuspargi asutamiseni?
Kui park 1993 loodi, siis mina asjaga veel seotud ei olnud. Asusin tööle 1. juunil 1994 kui loodi administratsioon ja olin direktoriks täpselt viis ja pool aastat 1999 aasta novembrini.

Kuidas hindad rahvuspargi toimimist 15 aasta jooksul?
Mulle tundub et Soomaa on muutunud atraktiivsemaks, inimesed on saanud rohkem teada Soomaast. Külastajaid on päris palju, kunagi oli see kant tavakodanikule täiesti tundmatu, lai üldsus ei teadnud tuhkaagi, käisid vaid kalamehed ja marjulised-seenelised.

Mida ennustad järgmiseks 15 aastaks?
Mina usun, et asi läheb positiivses suunas. Käimasolevatest looduskaitse reformidest ma muidugi midagi ei tea. Ei tea, kes tulevikus majandab, aga kui Eesti riik kestab, kestavad ka rahvuspargid. Kestab ja toimib kindlasti ka 15 aasta pärast Soomaa.

Eerik Leibak, millal ise esimest korda Soomaal käisid? Ja millised on mälestused sellest ajast?
Kuna Soomaa asub Lõuna-Eestis, siis varases nooruses ma sinna ei sattunud. Ülikooli ajal, seitsmekümnendate lõpus, olin Tipus nädal aega mükoloogia praktikumis ja paaril korral sattusin sinna pooljuhuslikult veel. Miskit eredat sellest ajast aga meeles pole. Minu senini olulisimad Soomaa elamused on aastatest 1986-88, kui loendasime suursoode linde. Ühest küljest avaldas siis muljet Kuresoo oma mastaapsusega, teisest küljest jäid meelde Karusekose luhad. Selliseid kenasti hooldatud, ilma nõukoguliku maaparanduseta ja elektriliinideta "eestiaegseid" kultuurmaastikke mujal enam polnud. Siiani on need minu põhilised Soomaa elamused, millele uuemad käimised on ainult lisanud kihte.

Kes tuli välja mõttega luua Soomaa rahvuspark?
Kui sõnasõnalt küsimusele vastata, siis ma ei tea. ELFis me kavandasime Vahe-Eesti looduskaitseala moodustamist, mille taga ma olin ise ka, ei häbene seda. Kes aga ütles välja, et teeme mitte looduskaitseala, vaid rahvuspargi, seda ei mäleta. Töö käigus see ettepanek tehti ja see oli mõistlik mõte!

Millised olid need väärtused, millest lähtuti?
Soomaa on loodusmaastike kompleks, suurte laamade sõlmpunkt. Suuri kaitsealasid saabki teha vaid selliste loogiliste kohtade peale. Et Soomaal liituvad nendega ka poollooduslikud kooslused ja muud pärandkultuuriväärtused, annabki alale sedavõrd kõrge väärtuse.

Kui kaua protsess aega võttis, ideest rahvuspargi asutamiseni?
Praeguses mõistes see väga aega ei võtnud, idee realiseerus vähem kui kahe aastaga. Praegu ei suuda keskkonnaministeerium kuidagi uusi kaitse-eeskirju kinnitada, mõnega on aega läinud isegi kümme aastat. Kusjuures tol ajal polnud meil kaitse-eeskirjade tegemiseks näiteks mingeid digitaalseid kaardikihte. Maaomandit selgitasime eestiaegsetelt kaartidelt, muud infot kolhoosikaartide abil, mehhaanilist tööd oli palju.

Kuidas hindad rahvuspargi toimimist 15 aasta jooksul?
Park kui kaitstav maa-ala on toiminud ju hästi, kaitsekord on üldjoontes olnud tagatud. Puutumatud alad on sama puutumatud ka täna ja varem inimmõjuliste paikade areng on kulgenud soodsas suunas.

Mida ennustad järgmiseks 15 aastaks?
Samamoodi, samas vaimus tuleb asja ka edasi hoida. Radikaalsed ideed, mis uhkelt kõlavad, looduskaitsele tavaliselt kasuks ei tule. Tuleb lihtsalt tagada kaitse-eesmärkide ja kaitsekorra stabiilsus.